Kuidas valida jooksutossu?
Jooksujalatsi valimine pole lihtne. Jagan oma kogemusi ja soovitusi, kuidas valida toss, mis kestaks sadu kilomeetreid ning toetaks jala loomulikku liikumist.
Kuidas siis poodi minnes valida endale jalats, teadmisega, et ei ole olemas ühte mudelit, mis sobiks kõigile? Ülesande raskusest hoolimata üritan kirja panna mõned mõtted ja soovitused, kuidas valida jooksutoss, mille ainukeseks kriteeriumiks ei ole ilus välimus. Panen kirja, kuidas mina jooksujalatseid valin ja mida nendega joostes jälgin.
Kodutöö ja esmamulje poes
Jooksutossu poodi ostma minnes olen tegelikult juba eelnevalt teinud veidi kodutööd – vaadanud, millised uued mudelid on välja tulnud, ning arutlenud endamisi, kas valida sama bränd või proovida midagi uut. Internetis on väga palju infot tossu kaalu, suuruse ja funktsiooni kohta. Mina olen põhiliselt kasutanud lehekülge runningwarehouse.eu ning kui sealt vajalikku teavet kätte ei saa, aitab Google ikka hädast välja.
Poes olles viskan alati pilgu peale olemasolevale valikule. Kuigi jalatsi välimus on tegelikult üks viimaseid asju, mida vaadata, on see millegipärast esimene, mis silma jääb. Olles mõne ilusama tossu leidnud, võtan selle teise asjana kätte ning tunnetan, kas kaal on mulle vastuvõetav. Liialt raske jalats liigub koheselt poeriiulile tagasi, vahet pole, kui ilus see välja näeb.
Kanna-päkaosa kõrguste vahe (drop)
Kolmas ja minu jaoks väga oluline tegur on kanna-päkaosa kõrguste vahe (ingl heel-to-toe drop/offset). See näitab, kui suur on erinevus jala päka ja kanna all oleva pehmenduse kõrguses. Näiteks kui tossu kannaosa pehmendus on 22 mm ja päkaosa oma 10 mm, siis kõrguste vahe on 12 mm.
Minevikus ei olnud mul õrna aimugi, et sellist asja üldse jälgida võiks, kuid nüüdseks olen leidnud endale sobiva vahemiku, milleks on hetkel 3–4 mm. See loomulikult ei tähenda, et kõik peaksid endale sellise dropiga tossu valima. Üldine soovitus on valida jalats, mis on ligilähedane praeguste tossude kanna-päkaosa suhtele – eeldusel, et senised jalatsid ei ole vaevusi tekitanud.
Valides uue tossu, mille kõrguste vahe on senisest oluliselt erinev, riskid soovimatu vigastusega (eelkõige Achilleuse kõõluse ülekoormusega). Kui sul on hetkel kasutusel tossud dropiga 10 mm, võiksid uued jalatsid jääda 8–12 mm vahemikku.
Funktsioon ja liist
Neljandaks lähtun jooksujalatsi tüübist ehk funktsioonist. Jooksutosse on laias laastus kolme tüüpi: neutraalsed, toestatud ja stabiilsed. Kuna mulle on alati neutraalne toss kõige paremini jalas istunud ning vigastusi on aastate jooksul olnud minimaalselt, olen jäänud selle tüübi juurde ja jään tõenäoliselt ka tulevikus.
Veel üks tähelepanek, mida viimane jalatsipaar mulle õpetas, on õige liistu valimine. Tosse on erineva laiusega ja sõltuvalt jalast tuleks valida mudel, mis ei survestaks jalga külgedelt, kuid milles jalg ei hakkaks ka loksuma. Mulle on oluline, et päkaosas oleks rohkem ruumi, et saaksin varbaid vabalt igas suunas liigutada.
Valiku kitsendamine ja proovimine
Kõik need tegurid – kaal, drop, tüüp ja liistu laius – on minu valikut juba oluliselt kitsendanud. Aastatepikkune kogemus aitab mind suunata sellise tossu poole, mis oleks mugav ka pärast 1000 kilomeetri läbimist.
Arvestades kõike eelnevat, jääb minu sõelale tavaliselt umbes 5 paari. Kuna minu lemmikbrändiks on kujunenud Saucony, kitsendab see valikut veelgi. Siinkohal tasub märkida, et bränd ise ei oma tähtsust – olen aastate jooksul jooksnud nii New Balance'i, Adidase, Nike, Asicsi kui ka Saucony jalatsitega. Kokkuvõttes loeb vaid see, milline toss on jalas kõige mugavam, ning vahel tasub proovida ka teiste tootjate mudeleid.
Kuidas siis lõpuks nende väljavalitud paaride vahel otsustada? Tuleb jalats jalga panna ja proovida. Edasine otsus sünnib puhtalt mugavuse pealt. Juhul kui toss kusagilt natukenegi häirib, jääb see paar valikust välja. Kõik pisikesed ebamugavused võimenduvad jooksukilomeetreid kogudes mitmekordselt.
Kui oled tossud jalga saanud, tee hüppeid, jookse poes ringi ja kanna keharaskust eri suundades. Leides mugava paari, pane see kõrvale ning proovi ära ka teised variandid. Valimisega ei tohi kiirustada, sest muidu võib midagi kahe silma vahele jääda, mis maksab hiljem kätte hõõrdumise või välditavate vigastustena.
Õpi vanadelt tossudelt
Iga järgmise jooksujalatsi valimisel tuleks analüüsida hetkel kasutusel olevaid või juba ribadeks joostud tosse. Jälgi, kuidas on tald alt kulunud, kuidas on vastu pidanud pealismaterjal ja kui palju kilomeetreid sai selle paariga läbida.
Lisaks jalatsitele vaata kriitiliselt otsa oma jalgadele: mida on toss teinud varvastele ja küüntele ning kas on tekkinud ville?
• Vale suurusega (liiga lühike) toss tekitab verevalumeid kõige pikema varba küüne alla (olgu selleks suur varvas või teine varvas, sõltuvalt jala tüübist).
• Verevalumid väikeste varvaste küünte all viitavad sellele, et toss on liiga kitsas, eriti päkaosast. Selle probleemi lahendab laiema liistuga mudel.
• Villid varvaste vahel või ümber võivad tulla valedest sokkidest, harjumatusest, liiga kiirest treeningkoormuse tõstmisest, aga ka sellest, et toss on hoopis liiga suur.
Eesmärk määrab valiku
Tossu ostes mõtle läbi selle kasutusotstarve. Jalatsil, millega plaanitakse joosta maratoni või pikki (üle 20 km) trenne, võiks olla väike suurusevaru, sest jalg paisub pikal distantsil. Toss, mis tundub mugav 10 km peal, võib hakata hõõruma 20. kilomeetril ning maratonil muutuda nii valusaks, et sunnib katkestama.
Lühemateks distantsideks eelistatakse sageli kergemaid ja madalama pehmendusega tosse. Tänapäeval on turul laialdaselt saadaval ka süsinikplaadiga tosse, mida kasutatakse nii 5 km jooksus kui ka maratoniradadel. Kuna see on aga väga lai teema, kirjutan sellest pikemalt mõnes järgmises postituses.
Juhul kui kõik need soovitused peaksid poes ununema, siis keskendu kõige olulisemale, milleks on: mugavus, mugavus ja veel kord mugavus!